Esseevõistlus

02.02.2002

Esseevõistluse "Eestit otsimas" tööd

Loe esseevõistluse töid pdf-formaadis

I preemia – Epp Rattasep MIS TEEB (MINU JAOKS) EESTIST EESTI?
II preemia – Vilma Mullari ORJAVITSAST JA EESTIST
III preemia – Renata Soukand JUURED Lisapreemia – Liina Kanger Lisapreemia – Moonika Siimets
Lisapreemia – Peep Leppik
Parim keelelises mitmekesisuses väljenduvaid väärtusi edasi andev töö –
Nele Hollo (Bergen, Norra) MIS TEEB MINU JAOKS EESTIST EESTI Võluvaim mittepärismaine pilguheit – Frank Stock (Oneonta, USA) SOMETHING TO SING ABOUT

---------------------------------------------------------
MIS TEEB (MINU JAOKS) EESTIST EESTI?
Epp Rattasep (Karksi-Nuia)


Lieber Freund! Kulla sõber!

Sain just paar tundi tagasi Sinu kirja ja tahan sellele kohe vastata - esimesed emotsioonid-reaktsioonid pidavat olema need kõige ehedamad. Alustan Sinu ettepanekust. Muidugi pani see mu südame kiiremini põksuma. Selliseid võimalusi ei teki ju elus tihti. Ometi saatsin Sulle juba eitava kiirsõnumi. Segane see küll oli, kuid vähemalt niipalju oled Sa aru saanud, et minu otsuse taga pole mingid isiklikud põhjused (“perekondlikud põhjused” nagu meil koolis puudumise korral kirjutati)…sõiduraha puudus, totaalne armumine jne.jne. vaid midagi muud…Kirjutasin Sulle: “Lilled…Heinamaa…Päikesepaiste…” Kui oleksid pärit Eestist, saaksid selle kirjandusliku fragmendi paroolist kohe aru. Lühidalt - mul on lihtsalt väga kahju Eestist nii määramatuks ajaks ära sõita. Palusidki oma viimases sõnumis, et kirjutaksin Sulle oma kodumaast. Küllap selleks, et ma ei eksiks Sinu soovi sügavusastmes ja ei kordaks Sulle kättesaadavat turismipunktide kirjeldusinfot või sõprade reisimuljeid, olid sulgudesse lisanud Sulle nii omase armsa “abiküsimuse”: Mis teeb S i n u jaoks Eestist Eesti? Pean Sulle kohe tunnistama, et esimese hooga sai minust sellegipoolest pesuehtne turismikorraldaja – silme eest jooksid läbi kaunid ja kaunimatest kaunimad Eesti paigad, linnade vaatamisväärtused, looduse salailmad, rabad, rannikud, kuppelmaastik; meie külakombestik, rahvariiete ja käsitöö ainukirjalisus, rahvustoidud ja ikka nii edasi. Lõpeks taipasin, et Sa ootad minult hoopis midagi muud kui atraktiivset reklaamiklippi. Tundsin äkki kõrvetavat häbi - olin Sind nii alahinnanud, olin ise nii rumalalt vahele jäänud. Palju ei puudunud, et oleksin Sulle saatnud meie viimaste aastate majandustulemuste aruande või näiteks Pärnu sanatooriumide klantspilte!! Otsisin just samamoodi Eesti Nokiat nagu meie tuntud avaliku elu tegelased seda viimasel ajal teevad. Ja hoolimata sellest, et ma mõistan väikese riigi vajadust meie kiirspurdi-elu ajastul end “kergestitöötava” märgina sprinterite silmapiirile upitada, tundub mulle, et otsitakse asja, mis pole kadunud olnudki. Oleme justnagu need naeruväärsed professorid rumalalt karikatuurilt, kes püüavad leida prille, mille nad ninale unustanud. Jah, kõige igapäevasemad asjad tunduvad meile enamasti olevat liiga tähtsusetud, liiga harjumuspärased, igavad, tühised. Mingil eluetapil jõuame ehk siiski äratundmisele, et tegelikult ei koosnegi elu muust ainesest kui igapäev (mitte “ühel heal päeval”). Just argised asjad on need, mis kannavad nagu truud teenrid meie väärtuste-seljakotti, sellal kui meie püüame millestki erakordsest uut meelelahutust leida. Kui aga siis äkki adume, et meie meel ei ihkagi lahutamist, vaid pigem lohutamist – siis ei leia me seda ometi mujalt kui argiste asjade tasases ilus. Muide, ma ei kirjuta Sulle kirjutuslaua taga istudes. Kivi, millel ma külitan, on hiigelsuur. Peale minu võiks sellel selitada veel neli või viis inimest. Aga ma ei taha, et keegi tuleks mina-kivi-kuningas mängu. Olen mina ja kivi. Tema rahuline jahedus vastu mu päikesekuumavat selga. Meri loksub tüünelt ja on kuskil kaugel all. Sulab eemal taevaga ühte. Hämarsinine, leekivlilla, aprikoosiroosa, lõhepunane – kümneid värvinüansse. Taevameister on täna õhtul vist küll kõik oma värvipurgikesed välja otsinud ja siis, pika tööka päeva fragmendi- ja sketshirida lõpetades puhastanud pintslit laotuselõuendile. Vaikus. Vaikus täis värvide muutuvaid tundevisandeid. Ja kui pilk väsineb sellest suurejoonelisest avarusest, surun nina vastu kivi samblikketekki. Nuhatan. Kivi “kaitseriietus” tundub esmapilgul tagasihoidlik olevat. Ainult tundub. Lugematud värvitoonid, pehmed üleminekud. Ma võiksin siin tundide viisi olla. Tead, miks? – Et lõõgastun või nii? Ei,– ma iman endasse tarkust. Olemise, elamise vaikset leebet elutarkust. Lõhnab mõrkjalt, adruhõnguliselt. Taevakarvselt. Krobe-embavalt. Tuule lõhn on midagi, mida tahaksin kaasa võtta, kui peaksin Eestist ära minema. Eestimaa tuul lõhnab iseäraliselt. Lõhnabki. Eestimaa järgi. Ja veel millegi järgi… Lõhnab kevadiselt. Sula järgi. Kevad algab meil veebruaris – olgugi siis veel teinekord palju pakast. Aga tihane tiksutab esimesi kevadlaulukatkeid – päike on külm ja kauge ning… paljulubav. Ta on nagu neitsi, kes tahaks, – tahaks, aga ei julge. Ei julge oma süütust kaotada. Paar kuud ja ta on tunnistajaks maa joovastunud seemneigatsusele. Muld on veel külm – muide, eesti taluperemees proovis oma palja taguotsaga, kas muld on parasjagu soe, et seemet külvata. Kui kannatas ikka pikemalt sabakonti mulla vastas hoida, võis vilja maha teha. Muld on külm, aga õhk kerge – viirgab helisid õhkõrnalt üle taeva. Siis võtan oma päevinäinud jalgratta, sõidan tiiru. Ei! Siin ei tule tiiruga toime. Kruusatee rahulik pael otse rullib end minu südamesse, seljakarvad on turris, süda hüpleb – ja äkki näen, et mina olengi see huilgav libahundipiiga kevadõhtuse taeva ja jahedustõhkava maa vahel. Olen nii elus. Nii elus, et sooviksin surra selsamal silmapilgul. Tuuleluule. Tuuleluule jälgi võib leida mitmelt poolt. Selgesti võib tema märke näha eesti saarte naiste nägudel. Kui meeste nägudele on ta paagatanud laintemure ja tormimurru, kalaloomuse võrgukuhja ja vetikavare mustristiku, siis saarte naiste palgeile on ta puhunud puhtuse. Sellist omalaadset, ainuomast naha rõõska helekumendust, näojoonte selgust ja puhtust kui eesti rannikunaistel, pole ma mujal maailmas leidnud. Armastustarkus näole kirjutatud. Elukogemus, mis pole kibestanud, vaid muutnud sitkemaks. Soojus, mis ei tunne arvestuslikkust, investeeringuid inimsuhete ostu-müügiturul. Merelt õpitud tarkus – elutoit ja surmavald siinsamas. Muidugi! Kulla sõber, kuidas ma kohe ei taibanud! Näod. Need on kodused näod, millest võõrsil olles puudust hakkad tundma. Siin ei saa rääkida nägude ilust või inetusest, vaid omasusest. Seni kuni geenitehnoloogid püüavad rahvuse genotüübi valemit reastada, jääb mul võimalus tõdeda, et mingi äratuntava jäljendi on eestlus iga rahvuskaaslase füsionoomiale tõepoolest jätnud. (Pessimist lisaks, et ka tema psüühikale. Iseäranis psüühika sellele osale, mis produtseerib väiklust ja äraspidist kibestunud tööhullust). Rääkisin elutarkusest. Seda on küll seostatud rohkem vanade inimestega, kellel juba aastatepikkune eluvaev seljataga, aga mina olen seda näinud ka nooremate töömeeste kätel. Jah. Ei. Ega ma ei ole mingi nostalgitseja. 21.sajand. Muidugi. Aga siiski. Ma tahaksin, et… Tema käed oleksid… (Sa ju mõistad, keda ma Tema all mõtlen?) - no mitte sellised modellikäed. Või arvutifänni omad. Tema käed võiks olla… Sellised tegijakäed. Natuke küünemusta, mõned sisselõikearmid, sõrmepesade kohadel parkumispadjad. Meistrikäed. Võlurikäed, mis on hoidnud nii labidat kui õhulist kangast, kirvest ja kellut ja naabri pisipoissi. Teadjamehe käed. Ma ei taha Sind kuidagi solvata, aga selles niinimetatud tsivilisatsioonis on aina vähem selliseid Elu andvate kätega inimesi. Eestis veel on. Näe, selle jutu peale tuli mulle meelde üks isevärki tervitus lapsepõlvest - “Tere, jõudu!” ja vastus “Tere, tarvis!” või “Jõudu tarvis!” Kas Teil ka niimoodi töötegijat tervitatakse? Võõras läheb mööda ja ütleb…? Väike asi, eks ole, aga mulle on see alati nii kodune ja tähtis ja hea tundunud. Nagu seegi, et on olemas mõni väike pood, kuhu minnes ütleb leti taga seisja sulle teresõnad mitte klienditeenindusviisakusest, vaid lihtsalt sellepärast, et sa oled ja tuled. Ja siis muidugi meie leib. Kuskil mujal maailmas lihtsalt ei ole sellist leiba! Olen alati pikkadele sõitudele kodust leiba kaasa võtnud. Ära kuivatanud ja siis pisikeste tükikeste nagu idamaa hõrgutise kallal maiustanud. Ma ei hakka Sulle siin mingeid retsepte saatma, lihtsalt Eesti leib maitseb Eestimaa järgi. Kevadise mullakahutuse ja augustisumedate ööde koerahaugatuste järgi küpse viljapõllu kohal. Sa pead seda ikka maitsma tulema! Ja kui tuled ,siis teeme maal suitsusauna ka. Kõigepealt peame ainult omajagu vett kaevust üles vinnama. Kaevuvinn laulab, laulab, kägiseb ja siis on äkki päris vaikne, tasane. Nüüd on ta vist jõudnud veeni – väike silkhetk ja ämber ahmib endasse jahedat vett. Kaevuga oskab võidu laulda ainult Armilda, naabrinaine. Küll tema alles räägib kenasti! “om kuis om, egä lill sa ainumasti õilmitseda, om kua selline päiv kui tas ainumasti pisikene edu on”. Murdesõnad teevad öeldu kuidagi eriliselt tähendusrohkeks. Teinekord on mul tunne, et kõik, mida Armilda ütleb, tuleks üles kirjutada. Aga seda kuuled Sa juba ise, lähme talle külla, hommikul äratab meid kohvimasina krigin. Armilda nimelt teeb kohvi veel ubadest. Vana vändaga masinaga. Ja karaskit küpsetab laia suuga ahjus suurtel kapsalehtedel. Oi, paber hakkab otsa saama, aitab ka sedakorda. Tervita Maxi ja oma flöödiõpetajat! Parimate soovidega Sulle E. P.S.! Lugesin oma kirja läbi – arvan, et tegelikult ei õnnestunud Sul minult mingit “mõistlikku” vastust saada. Aga ehk lugesid ridade vahelt. Kui tõesti võtan Sinu ettepaneku vastu, siis… Tuule lõhna tahaksin Eestist kaasa võtta. Tahaksin ta panna pisikesse pudelikkesse nagu lõhnavee (eks ole ikka materialistlik mõtlemine!) Ja siis saaksin ma iga hommikut alustada Eesti lõhnaga – mereadruse, metsamärja praekohvi, kuluturba ja-ma-ei-tea-veel-mille lõhnaga. Õnneks ei saa keegi mu soovi täita. Õnneks on minu jaoks maailmas midagi, mis ei luba end mateeriassse vangistada – (olgu selleks mateeriaks kasvõi sõna) – ja on ometigi oma eheduses reaalsem kui mateeria ongi.

Bis bald!

---------------------------------------------------------
Orjavitsast ja Eestist
Vilma Mullari (Tartu)


Eesti on väikene maa. “Ta mahus Jumalale puhu,” ütles vanamemm. Lapsed kuulasid ja tundsid rõõmu, et Jumal neid kõiki põue peidab. Seda mäletab ema oma lapsepõlvest. Ajast, kui peeti vesprit. Väljas pimenes, aga toas ei võetud tuld üles. Istuti üheskoos ja kõneldi. Keel oli siis veel ilus. Justkui puhas ja sillerdav vesi, mis kandis õpetussõnu ja kujundlikke ütlemisi. Taevake, arutanud lapsed omavahel, meil ju terve toatagune orjavitsa täis. Orjavits kriibib Jumala põue. Ju siis on isamaa püha asi, et Jumal teda oma südame ligi hoiab. Eesti, isamaa on ajanud end orjavitsana oma laste hinge ja südame sisse. Orjavitsa õied on lihtsad ja pihtad, okkad valusad. Isamaal omasid pärjates on kroon tihti orjavitstest. Isamaa ja kodumaa on kaks suurt sõna. Nõukogude okupatsiooni ajal hoiti neid kaht sõna lahus. Isamaa oli Eesti, kodumaaks nimetati NSVL-i. Meie lähedalgi leidub keeli, mis ei tunne kodu mõistet. Eesti keeles on kodu sõlmsõna. Tollasel päratu suurel maal võis vääramatu jõud su paisata mistahes paika. Ja vanamemm ohkas: “Kes küll tiid, kos timä koda viil suitses?” On hea, kui laps saab kodust kaasa ainsagi asjakese. Olgu isa kell, vanaema heegelpits, mõni mööbliese. Pühendus koltunud raamatulehel. Neis kõigis on sees salamärk. Jälg, mis juhatab. Sealt leiad püsivuse mõiste. Saad aru, et oled sugupuu sõõris sees. On üteldud, et kui tahad inimese kohta midagi teada saada, uuri ta sugupuu sõõri. Sugupuu sõõrid jooksevad risti ja rästi kokku kultuuriringidega. Üheskoos kokku rahvusega, ühte isamaaga. Üksteist toites, kandes ja kaitstes. Elamust kui vett saame otse vaid allikast juua. Kaugemate janusteni jõuavad pärimused.. Pärimused pääsevad ajapiiridest üle. Mõni lugu elab kaua, mõni ei ole nii visa ja tuhmub varsti. Isal ja emal, kes rohkem kooliharidust said ja linna sattusid, olid laste jaoks oma lood ja jutud. Ema rääkis, kuidas Velda Otsus tantsis Esmeraldat. Ja väikesed tüdrukud panid selga sinised rüüd ja tantsisid ka Esmeraldat. Velda Otsusel oli ju ka helesinine tantsukleit. Ema nägi Velda Otsuse Lilli Ellertit ja Norat. Ja seda, kuidas igaks “Tabamata ime” etenduseks toodi kohale tudisev Leopold Hansen. Et ta saaks pidulauas kahvliga vastu klaasi klõbistada ja lausuda neli sõna: “Andke mulle see äädikapudel!” Kuidas küll saal plaksutas! Siiamaani on kusagil sahtlis narmendav väljalõige ajalehest. Lugu näitlejast, kelle ei aplodeeri gümnasistid. See fraas üksi on tunnustus Gunnar Kilgase peenekoelisele andele. Ja Helmi Puur. Ema on näinud ta Valget Luike. Kui imet – lendu, sarmi ja täiust. Isa ja ema räägivad Hermakülast ja Toomingast. Inimesest. Jumalast. Seda, mida suudab näitleja. Isa ja ema räägivad ja nende silmades on mässuline tuli. Läheneb Hermaküla Joosep. Astub, varbad sissepoole, viljapead peos ja kõneleb talle eriomasel häälel. ”Joosep ja ta vennad”. Nagu neil juhtus, juhtub mujalgi. Isa võttis lapsed käekõrvale ja viis kunstinäitusele. Ennäe imet, Konrad Mäe maalidel õitsesid isegi kivid. Teisel seinal on suure maagi Kristjan Raua pildid. Seal on Ormisson, seal Võerahansu. Isa rääkis, et eestlased ei tunne puhkust, ei otsi mugavust. Nad on ahminud endasse maailmakultuuri. Käinud õppimas küll Pariisis, küll mujal. Läinud sinna kasvõi paljajalu. Tuldi tagasi ja loodi oma kunsti. Võimsat, plahvatuslikku, samas ometi hella. Kunsti, mis on põhjamaalastele omane. Eestis on ju palju kõrgetasemelist kunsti. Meie rahvas on väike, meie hääl ei kosta kaugele. Tihti ei jätku julgust. Või puuduvad teadmised. Nii juhtus, kui tehti film Wiiraltist. Siis käidi Prantsusmaal taevas teab, kelle käest küsimas, et kas ikka Wiiralt on nii suur nagu ta on. Suured rahvad löövad ka oma keskpärase loomingu vahule. Maailmas on rahvaid, kes on suured, rikkad ja kõrge tehnilise arengutasemega. Neil võib olla palju kunstkäsitööd ja kunstilähedast loomingut. Puudub aga rahvusele omane kunstianne. Selline kunstianne on eestlastel olemas. Ande vormijaks on eksistentsi kindlustav raske töö. Ilmestajaks loodus oma erilise atmosfääriga. Andest kõneldi kodus kui millestki omast. On öeldud, et anne on Jumalast. Aga kui anne end ilmutab, siis saab ta kõikide omaks. Ka okupatsiooni ajal loodi muusikat, kirjutati, maaliti. Kellel on midagi öelda, see teeb seda alati. Allutatud rahval vallandub surve jõul eriline vastupanutung, ennast jaatav jõud. Eestil on vabadus käes. Läbitud on selle mitmed astmed. Joovastus. Pohmelus. Omariiklus on saanud harjumuseks. On nähtud revanðitahtjaid. On olnud restauratsioonimeelseid. On igat. Aeg on intensiivne. Sealt nad tulevad. Mõned kaugemalt, mõned lähemalt. Jalus omaenese aastad. Noored on meist naerdes kaugele ette jooksnud. Aeg on alati noorte oma. Ja ruumi maailmas leidub. Nemad tulevad. Seisatavad. Seletavad midagi. Nad kannavad kontinuiteeti kui ristipuud seljas. Tulevad pikkamisi ja sellevõrra näevad rohkem. On õppinud paljut, seetõttu teavad vähe. Sellepärast kõhklevad. Tunnetavad kultuuri üldist allakäiku. Vaimuelu on risu täis ja see on tunduvalt ohtlikum ja ulatuslikum kui vägivald looduse kallal. Ja veel tuleb meilgi siin kõik maailma lollused järgi teha. Ühelt poolt surub peale midagi vulgaarset, materialistlikku. Teiselt poolt vilgutab virvatuld internet, see alles avanenud neelav lõpmatus. Kusagilt kostab imelike sõdade kõma. Tulevad teated paisuvast rahvaste rändest. Kuidas küll selles kaoses hakkama saada? “Sihi silmanukast tähüst,” ütleks vanamemm, kui ta veel elaks. Tähis on tähtis. Tähis oli suur samblasasi, mis pisteti kase okste vahele. See oli siis, kui naised sohu kuremarju korjama läksid. Rüpp köideti ette, aga marjakott jäeti maha kase alla. Oksale pandi tähis. Tähist on vaja ka nüüd, kui pea on pulki täis. Ikka sihid silmanurgast ja otsid tähist. Ehk keegi seletaks asja ära. Ootad ütlemisi. Kaalud antud arvamisi. Keda usuks? Kes need küll olla võiks? Vast Unt. Vist Mutt. Lennart. Linnar. Kindla peale Kaplinski. Ehk Enn Soosaar, Luik, Haug… Need Jüri ja Toomas. Neid on veel. Ja veel. Neid leidub, kes tasapäädest üle ulatuvad. Nii saadki tükikese siit, tükikese sealt. Üldistus tuleb suurte muutuste ajal hiljem. Kõigepealt astuvad esile sõna ja pilt. Kontseptsioon, seletus sellest, mis tegelikult toimub, tuleb pärast. Mida kaugemalt, seda tõesemalt. Aga kogu aeg midagi kuhjub, kerkib ja kasvab. See on Eesti. Kõigi oma paradigmade, narratiivide, agendade, trendide, brändide sajus, nende tõttu ja kiuste. Ja mis sa kostad, kasvab ka orjavits. Orjavits võsub, varjab ja vohab. Ta õied on puhtad ja lihtsad, kuid okkad väga valusad.

---------------------------------------------------------
JUURED
Renata Soukand (Tartu)

1999 aasta august. Mahlased põldmarjad. Üle tüki aja tekkis võimalus lihtsalt olla, ilma kuhugi kiirustamata. Vastne ülikoolivilistlane ei osanud enesega midagi asjalikku peale hakata. Jälgisin pinnale kerkivaid mõtteid, neid igapäevase sigrimigri ajanappuses hooletult kõrvale tõugatuid. Küsisin eneselt jätkuvalt: kes olen ja mida eluga peale hakata? Kus on mu kodu, millise rahva hulka kuulun? Kelle eeskuju järgida? Õrnemaks teemaks oli päritolu: vere poolest olen vaid isa poolt eestlane, lapsepõlve teadlikumaid aegu sai veetud Venemaal ja Ukrainas. Nüüd veel kutsuti mind Washingtoni õppima. Midagi ei takistaks mind sinna jäämast, võõrsil tundub alati rohi rohelisem… Sellises meeleolus sattusin Mari Sarve Kullamaa rahvaluulekogumise ekspeditsioonile. Tahtsin aega parajaks teha enne ärasõitu. Käisin külades ringi, otsisin vanu tarkuseraasusid. Keegi ei aimanud, et tundsin end nii võõrana selle koduselt juurdunud, aastasadu ühe koha peal elanud metsarahva seltsis. Olin ühtlasi kade ja kurb. Mul polnud selliseid esivanemaid, oma tamme, hiit, allikat. Kohta, kuhu põgeneda. Kogumisretke neljanda päeva lõunaks otsustasin jätta kõik sinnapaika ja minna oma teed. Unistuste teed. Tegelikkus – külamuttide tujukus ja vahelduv külalislahkus, vanaättide sünge vaikimine ja märkused: “Aga sellest me ei räägi” – oli nagu vaikse uduvinega kaetud. Milleks tungida võõraste eest peidetud mõtetesse? Läksin üksi laagrisse oma asju pakkima. Poolel teel jäin nõiutult pidama värava juures. Olime siit eelmine päev kaarega mööda jalutanud, silmates askeldavat nooremapoolset perenaist. Seekord nägin hoovis memme. Olgu, viimane katse. Helga Savason neiupõlvenimega Leega. Sündis Venemaal, 1917. aastal, eestlastest vanemate laps. Küüditati Eestisse 43. aasta talvel. Elanud sellest ajast Noarootsis ja alles viimased kolm aastat Kullamaal, tütre juures. Tal oli minu jaoks aega. Ta oli tänulik võimaluse eest ära rääkida hingele kogunenu. Elulugu, mida keegi tema lähedastest ei vajanud. Kodused pajatused jätavadki külmaks. Memme vaikne ja rahulik hääl lummas, sõnad omandasid tähendust enne väljaütlemist, kuid neid tuli korraga liiga palju. Tundus, nagu ei olekski ta midagi erilist öelnud. Jutustused elust, kolhoosist, loomade ja laste ravitsemisest, ussi rehitsemisest, mõned laulud pealekauba. Lindistasin, kartes kaotada terviku väiksematki osa. Jätsime hüvasti. Tajusin vaid kergust, jalad viisid iseenesest suurt haaki tegevale teele. Pidin olema üksi. Ennist tormine ilm andis ruumi leebele tuulekesele. Pilvetul taeval siravad tähed süvendasid veelgi erakordsuse tunnet selles vaikses öös. Kusagilt kaugelt, nagu sügavalt kuristikust tagasi peegeldunud kaja, ilmus teadmine: ma kuulun siia, siin on mu kodu. Olen läbi imbunud selle maa ja rahva vaimust, mille suursugusust tajusin alles nüüd. Mis sest, et suudan lõpuni mõista vaid neid, kes on nagu minagi, poolkodutud. Inimesel peab olema üks koht, kuhu kinnituda. Ja kui ta ei ole seda sündides kaasavarana saanud, siis tuleb valik teha hiljem, ise. Oma maa prohveteid ei usuta. Kuid kas saabki keegi teine tarkust pähe istutada? Teist kuulates, tugineme oma kogemustele ja teadmistele, tõlgendades teise sõnu vaid meile mõistetaval moel. Eesti rahvameditsiinis on levinud arusaam, et mida lähemal koduuksele kasvab ravimtaim, seda paremini aitab see hädasolijat. Mulle tundub, et inimene suudab aduda vaid seda, mis on temaga sama päritolu. Prohvetid on vaid märksõnad, oluline on julgus endasse vaadata ja seal nähtut tunnistada. Julgus samastada end mingi maa ja rahvaga. Oskus näha ja mõista igapäevaaskeldusi. Põlastamata väiklasena tunduvat pisitoimetuste rutiini. Igatsemata kaugeid kangelastegusid. Mõistmine tuleb vaid pikka aega paigal olles. Selle paiga mõistmine. Mu juured on Eestis. Ma ei tea veel, kuhu lähen. Maailm meie ümber muutub. Nii meiegi. Võin minna kaugele ja kauaks, kuid tean, et tulen alati tagasi, kasvõi mõtetes. Sest oma juuri läbi raiuda tähendaks sama, mis loobuda igaveseks elujõu allikast. Las maailmausundid õpetavad iseenda salgamist. Maailmas pole midagi, mille nimel võiks millestki lahti öelda – nii ütles kord mu ülikoolipõlve parim sõber.

---------------------------------------------------------
Mis teeb Eestist Eesti
Liina Kanger (Laagri)

Lumi sulab. Kui ta ei sula, siis ta pole lumi. Vihm sajab. Kui ta ei saja, siis ta pole vihm. Rahe krõbiseb. Kui ta ei krõbise, siis ta pole rahe. Tuul puhub. Kui ta ei puhu, siis ta pole tuul. Laine loksub. Kui ta ei loksu, siis ta pole laine. Eesti loodus. Naeratus on sõbralik. Kui ta pole sõbralik, siis ta pole naeratus. Eesti inimene on kinnine. Kui ta on lahtine, siis ta pole inimene. Suurmees on autoriteet. Kui ta pole autoriteet, siis ta pole suurmees. Väikemees on poiss. Kui ta pole poiss, siis ta pole väikemees. Õige eestlane teab Kalevipoega. Kui ta ei tea Kalevipoega, siis ta pole õige eestlane. Vihane ollakse kõige täiega. Kui ei olda kõige täiega, siis ei olda vihane. Riiki kirutakse südamest. Kui ei kiruta südamest, siis ei kiruta riiki. Naerma hakatakse pahvakuga. Kui ei hakata pahvakuga, ei hakata naerma. Eesti inimene. Tere on alguses. Kui ta pole alguses, siis ta pole tere. Kaashäälikuühendis kirjutatakse kõik tähed tavaliselt ühekordselt. Kui ei kirjutata ühekordselt, siis pole “tavaliselt”. Iga eesti sõna ütleb meile rohkem kui ta tähendab. Kui ta ei ütle rohkem, kui ta tähendab, siis ta pole eesti sõna. Eesti keel on eestlase maailmatunnetussüsteem. Kui ta pole eestlase maailmatunnetussüsteem, siis ta pole eesti keel. Eesti keel on eestlase maailma modelleerimise mudel. Kui ta pole eestlase maailma modelleerimise mudel, siis ta pole eesti keel. Vanad sõnad on ununenud. Kui nad pole ununenud, siis nad pole piisavalt vanad. Eesti keel. Munamägi on kõige kõrgem koht. Kui ta pole kõige kõrgem koht, siis ta pole Munamägi. Peipsis on tint. Kui seal pole tinti, siis see pole Peipsi. Palmses on mõis. Kui seal pole mõisa, siis see pole Palmse. Piusas on liiva. Kui seal pole liiva, siis see pole Piusa. Väike-Pakri on suurem kui suur Suur-Pakri. Kui ta pole suurem kui Suur-Pakri, siis ta pole Väike-Pakri. Eestlased armastavad seda. Kui nad ei armasta seda, siis see pole see – Eestimaa. Seenele võetakse nuga kaasa. Kui ei võeta nuga kaasa, ei minda seenele. Soojad saiad lähevad hästi. Kui nad ei lähe hästi, siis nad pole soojad. Võõramaalasele ei maitse kama. Kui maitseb, siis ta pole võõras. Tuleb nagu Vändrast saelaudu. Kui ei tule nagu Vändrast saelaudu, siis lihtsalt ei tule. Lipp lipi peal, lapp lapi peal, on kapsas. Kui ei ole lipp lipi peal, lapp lapi peal, siis ta pole kapsas. Eesti lehmad lüpsavad Põlva piima. Kui nad ei ole eesti lehmad, siis nad ei lüpsa Põlva piima. Rong sõidab rööbastel. Kui ta ei sõida rööbastel, siis ta pole rong. Asi ants – Eesti asi. Vanasti oli rohi rohelisem. Kui ta polnud rohelisem, siis ei olnud piisavalt vanasti. 24. veebruar on kõige tähtsam päev. Kui ta pole kõige tähtsam päev, siis ta pole 24. veebruar. Esmaspäev on nädala alguses. Kui ta pole nädala alguses, siis ta pole esmaspäev. Aeg läheb. Kui ta ei lähe, siis ta pole aeg. Eesti aeg. Vanapagan on loomuselt muhe. Kui ta pole loomuselt muhe, siis ta pole Vanapagan. Vabadus on päris. Kui ta pole päris, siis ta pole vabadus. Eesti riiki juhitakse mäe otsast. Kui ei juhita mäe otsast, ei juhita Eesti riiki. Eesti viiesendine maksab rohkem kui viis senti. Kui ta ei maksa rohkem kui viis senti, siis ta pole eesti viiesendine. Kolmel värvil on eriline tähendus. Kui neil pole erilist tähendust, siis need pole need kolm värvi. Laulupeol lauldakse hingega. Kui ei laulda hingega, siis ei ole laulupidu. Eesti on aiaäärne tänavas. Kui ta pole aiaäärne tänavas, siis ta pole Eesti. Tädi Maalil on oma arvamus. Kui tal pole oma arvamust, siis ta pole tädi Maali. Võib-olla on olemas kaks Eestit. Kui ei ole olemas kahte Eestit, pole ka võib-ollat. Eesti mõte.

---------------------------------------------------------
Mis teeb Eestist Eesti
Moonika Siimets (Tartu)

Nemad on Euroopast, tsiviliseeritud maailmast. Tulevad. Vabad, naeratavad, sõltumatud, teades täpselt, mida tahta, mida mitte. Nad pärinevad vanadest aadlisuguvõsadest ning kõnelevad vabalt viies eri keeles. Hommikuks söövad nad kuklikesi, õhtul joovad veini. Neil on kõik olemas. Lossid, kindlused, viinamarjaistandused, muinasjutulised mägikülad, tuledesäras suurlinnad. Neil on oma ajalugu, mida keegi pole hävitanud, traditsioonid, mida pole iial keelatud. Neil on oma Saksamaa. Nad on näinud maailma, käinud Indias ja Ameerikas — niisama lihtsalt sõpradega koolivaheaega veetmas. Nende matakavarustuses on pähklid ja ðokolaad, et hoida normis veresuhkur, xylitoliga närimiskumm hambakahjurite tõrjeks, taskulambid, et pimedas orienteeruda. Ja tohutud soojustusseadmed, et ihutemperatuur siinses “talvises” maikuus püsiv hoida. Meie oleme Eestist. Veidi ujedad, tagasihoidlikud, komplitseeritud käitumisega. Enamasti pärit maalt vanaema juurest. Vurritame suve lõpul mett, keedame moosi, võtame kartuleid, hoiame kümne küünega kinni oma maast. Meil on saunad ja metsad koos loomade, seente ning marjadega. Aiamaa, setud ja venelased, ravimtaimed kõigi haiguste vastu. Meil on igas inimeses peidus vähem-rohkem teadmameest, külades aga nõiasõnad, loitsulaulud, pühaplatsid. Käime metsas, millal tahame ja kolame paljajalu läbi oma maa. Ööbime tähistaeva all ning supleme ihualasti kuupaistekumases järves. Hommikul sööme keedukartuleid, õhtul praekartuleid. Kohtume - sakslased ja eestlased. Õpime meeldivalt naeratama ning loomahäälega möirgama. Näeme, kuidas tuleb üle olla igapäevamuredest. Vaatame losse ning traditsioone, õpime sööma banaani õigest otsast ning purustama kookospähkleid. Tutvume veinikultuuriga ning jalutame esimest korda elus ülal pool pilvi - päikeseloojangu suunas. Näeme muinasjuttu, kus oleme ise peategelased. Nemad näevad maavanaema ja pruugivad salakavalat tulivett. Nad võtavad esimest korda elus sokid jalast ning tunnevad varba all sametpehmet maad. Nad õpivad isegi kala sööma – paljaste kätega ja päris puhtaks, nii et alles jäävad vaid luud. Nad imestavad, et vees elavad forellid, kohad ja haugid ning et metsas elavad päris karud, hundid ning põdrad. Nad saavad teada, et meie maal ei kantagi maikuus talveriideid. Oma südameisse talletavad nad mälestuse tillukesest rahvakillust, kes räägib ojavulinat meenutavat keelt.
(1997)

Aga meiegi muutume. Üha enam eurooplaseks ning unustame samamoodi oma pärisosa ning ürgjuured. On see paratamatu? Kaovad inimesed ja kaovad ka muinasjutud, laulud, rituaalid — keegi enam ei mäletagi, millised need olid ja miks tehti just nii. Uus usk toob uued kombed. Kartuleid me enam maha ei pane ja linnainimesele, kes elab teises ajas ja ruumis, on elu maal arusaamatu. Tuleks vist küsida, kas meil üldse ongi rahvusena mõtet? Või küsida hoopis, kas inimsool tervikuna on üldse mõtet? Tuleme loodusest ja läheme sinna tagasi. Ideaalis peakski olema nii, et kestab püüd olla tasakaalus loodusega, looduga. Kas mitte loodusesse pole kristalliseerunud tunne, mida inimene oma eksistentsiks vajab? Nõnda usun, et ka linnainimene, ükskõik kui kiire ajakulgemise ruumist ta ei pärine, vajab oma sisimas siiski ürgset. Kuni püsib vajadus oma algtuuma järele ja on kohti ning võimalusi selle leidmiseks, on kõik hästi. Ja seni on ka inimesel mõtet. Eestlased on põhjamaa inimesed, metsarahvas, arbujate sugu. Oma mineviku mäletamine ning au sees hoidmine on äärmiselt oluline. Ja mitte ainult meile endile. See on oluline kogu inimsoole. Mida enam on inimesi ja rahvusi, kes oma tuuma tajuvad, seda vaimselt arenenum on inimkond tervikuna. Peaksime olema õnnelikud, et meie seas on neid, kes vana väärtustavad, iseeneses otsivad ning seda uuega kooskõlla panevad. Aga folkloristid ja ajaloolased sageli pahandavad laulikute, käsitöömeistrite, rahvaarstidega, et nad ei tee nii nagu vanasti ning lörtsivad rahvuskultuuri. Kuid kui keegi ei teagi täpselt, kuidas vanasti oli, kas tähendab see siis seda, et ärge parem üldse tehke?! Aga mida siis minevikust väärtustada, kui mitte midagi õigesti ei teha ega teata, laenata ning uut lisada aga ka ei tohi? Möödunud kevadel leeris käies ootasin oma preestrilt traditsioonilist seletust pühakirja ja liturgia korra kohta, palveid ja kirikukalendri tähtpäevi. Olin aga äärmiselt üllatunud, algul veidi segaduseski ja pärast üliõnnelik, kui selle asemel sain enesele pildi õpetlase sisemistest Jumala-otsingutest, eneses püha leidmisest, kindlusetundest ja vaimse langemise-tõusmise spiraalist. Kui pärisin veel reeglistiku kohta, jäin vastuseta. Kõik algab seestpoolt. Esmalt on vaja kätte saada tunne ning siis tuleb ülejäänud juba ise. Õiged palved, kummardused ja risti ettelöömised — see on vaid väline märk. Need on nagu loitsud, võlusõnad, mida saad teada alles siis, kui sisemiselt valmis oled. Teine võimalus on, et tead küll rituaali reglementi, aga selle rangel, tundeta täitmisel kaob jõud. See lihtsalt ei tööta. Jumal ei võta kuulda. Nõnda on lood ka meie enda usundi, traditsioonide ning kombestikuga. Pole oluline, kas tehakse täpselt nii nagu vanasti, kas on sinna lisatud uusi elemente, värve, sõnu, viisijuppe. Kõik on saanud ja saab alguse ju hoopis mujalt, sisemisest vajadusest luua…ja kui see on õige, siis on ka väline tulemus õige. Meile on alles jäänud meie loomise tunne. Sisemine jõud, mis teeb meist eestlased ning annab meile õiguse eksisteerida rahvusena. Meil on aga ka kohustus oma jõudu hoida, sest vägi on kiire kaduma, nagu ta paljudes juba kadunud ongi. Mõtlen sageli, mis see ometi on, mida maailmast tulnu siin näeb ja millest vaimustub? See ei saa olla pelgalt pilvelõhkuja maailmast tulnu imestus metsamühina üle või piimalehma esmakordne uudistamine… Meil on veel sood ja rabad, linnud ja loomad, imetabased looduskooslused. Aga ilmselt on samad maastikud ja linnuliigid veel alles ka väga paljude inimeste sisemuses ja see kiirgab välja. Ise tajumata mäletame me oma rahva ja inimsoo minevikulist olemust ning just selle läbi aitame säilitada tasakaalu kogu maailmas. Ehk tuletame me oma elutunde mäletamisega meelde neile, euroimedest kirgastunud võõrastele, nende endi ammu surnud kuningaid, kangelasi, jumalusi? Paneme neid igatsema hävinud soid ja rabasid, nende endi puhast hinge?
(2002)

---------------------------------------------------------
Mis teeb (minu jaoks) Eestist Eesti
Peep Leppik (Helme)

Eesti teeb endast ise Eesti – tema metsad ja mäekünkad, jõed-järved, kodumeri ja selle arvutud laiud (näe, lätlastel pole ühtki). Kui läheme ainult nende juurde… EESTI METSADE rikkus pole kaugeltki palkides, mis siit välja veetakse, vaid meie inimeste emotsionaalses sidemes metsaga. Kui me ka ca 4500 aastat tagasi (läbi metsade) mere äärde jõudsime, jäime ikka metsa elama. Hiljem põlde raadates jäi talu metsa äärde või puudest ümbritsetuna varju. Alles 19. sajandi teisel poolel hakkab eestlane olude sunnil trügima linna – sellesse võõra keele ja meele pesapaika. Metsas tunnen end alati koduselt. Mõni aasta tagasi soome sõpradega Enonkoski metsades kooserdades tundsin end nagu kadunud isaga Järvamaa kuusemetsas aastakümnete takka. Aga kui mõnus on juulikuise Lõuna-Eesti pedakasalu lõhn või saaremaa kadastike hõng. Mets andis meile (rehi)elamu palgid, roigasaia ja suvekoja latid, mets andis kütet (tuld ja sooja). Kunagi Jamalil neenetsi püstkoja kolde ees kükitades käis minust korraks läbi võrratu kodutunne – nagu oleks sauna kütmise suits sõõrmeisse tunginud, kuigi ümberringi oli lage tundra ja lõdisema panev Jäämeri. See tunne oli sama värelev nagu need sõnatüved, mis me Habetsjaga neenetsi ja eesti keeles üha kaugenevast ühisajast leidsime. Mets varjab saladusi. Kui me oma saksa kolleegidega mõne aasta eest mööda Eestimaad hulkusime, siis imestasid nad, et eesti metsadest Saksamaal midagi ei teata. Endla raba laudteel jäid nad päris tummaks… Ka VESI on Eestis arutult mitmekesistes kooslustes – rabajärvedest Vooremaa pikkjärvedeni ja Lõuna-Eesti vaiksete metsajärvedeni. Aga on veel Võrtsjärv ja Peipsi, väänlevad jõed-ojad, mitmekesisest kodumerest rääkimata. Minu üle neljasaja –aastane põliskodu on südamaal, aga vee (resp mere) ääres tunnen end alati väga koduselt. Aastate eest lastega Kassaris telgis elades leidsin õhtuti aega mööda laudsiledaid rannakarjamaid luusida, Hiiumaa laiud suvetaevas võbelemas, adrude lõhn ümberringi. Kadunud Seila ütles kord, et tema saab päris rahulikult ainult siis magada, kui lainete lautrikividelt tuppa kostab… Aga tema oli ka meremehe tütar. Aasta hiljem olin lastega Piirissaarel. Ehkki sõitsime sealt Tartusse tagasi lennukiga (moosiriiuliga – nagu ütles vanem poeg) on lastele sellest reisist meelde jäänud just kalavõrkude sikutamine Viktoriga Lämmijärves üles-alla hüplevasse mustaks tõrvatud venesse… Poisikesena olin kirglik õngemees, kuid hiljem pole selleks enam aega jätkunud. Kui aga Elmu mind ühel suvel Liu rannast paadiga Manija ja Kihnu vahele viis, kus teineteise võidu ahvenaid paati pildusime, siis haaras vana kirg mind uue jõuga… Leivakõrvast olemegi ju põhiliselt jõest-järvest või merest saanud. Oleme nähtavasti unustanud, et kartul jõudis eesti talusse tõeliselt alles 150 aastat tagasi (säh sulle, kartulivabariik!). EESTI KEEL on mulle kallis, sest ta on minu emakeel ja vana keelena erakordselt rikas – Eesti Keele Instituut ei jõua kuidagi meie kirjakeelt seletavat sõnaraamatut välja anda (ehkki ilmunud on juba nelja tuhande lehekülje ringis peenikest teksti). Kui aga riigiraadio, keda ma maksumaksjana toetan, alustab minu päeva ingliskeelsete lauludega, siis on kogu päev rikutud. Neid laule võiks soovi korral kuulata mõnest teisest raadiojaamast, aga kust ma saan kuulata eestikeelset laulu (?). Emakeel pole ainult suhtlemisvahend, ta on palju enamat. Kord tulime vennaga tagasi pikemalt jalgrattasõidult. Eesti piir oli siis veel tähistamata. Läbi õhtuudu võis aimata kodu poole sammuvaid lehmi. “Punik, kurat, kas sa saad koju!” kajas läbi vaikuse… Me olime jõudnud koju, Eestisse, ja kui kaunilt kõlas kodukeel… Oma soome sõpradega räägime kõik oma emakeeltes ja on igaühe anda asi, kuidas ta meie ühisest jutust aru saab. Narva ja tema Jõesuu kauplustes on minuga kahel viimasel aastal ainult vene keeles räägitud — mina saan aru aga minust mitte… x x x Mitmed uurimused on selgitanud, et iga neljas eesti keskkoolilõpetaja soovib esimesel võimalusel Eestist lahkuda. Need on õnnetud inimesed (resp kosmopoliidid) , kes pole päriselt Eestis olnudki. Nad on sisse-välja käinud ööklubide klaasustest, vahtinud läägeid ameerika seriaale ja uidanud plastmassist karpide virtuaalmaailmas. Ei saa lahkuda sealt, kus pole kunagi oldud. TÕELISEST EESTIST – metsavärvilisest ja paekivihallist, lille ja adrulõhnalisest suitsusauna Eestist – pole võimalik iialgi lahkuda… 05. II 2002. a.

---------------------------------------------------------
Mis teeb minu jaoks Eestist Eesti
Nele Hollo (Bergen, Norra)

Ma mõtlen, et olen kui puu küljest murtud oks, mis on pandud uude pinda puuks kasvama. Aga siiski katab mind oma emapuu koor, siiski on mul soonis oma emapuu mahl. Kui nii ei oleks, ei oleks ma seesama puu ja mul ei oleks jõudu sirguda. Muutunuq saq külh olõ-iq. A suurõs olõt kasunu. Ma mälehtä, kuq tiiq kyik’ viil väikuq olliq ja muudkui tahtsõ lugõmist. Miq pereh om iks latsilõ loet. Maq es olõki tuu lugõja, vanaesä iks lugõsi. Ütskyrd oll’gi nii, et maq pidi kaema minemä, et kohe ta jääs, a vanaesä esiq oll’ magama jäänüq, ja tiiq oll’iq üleväl. Ku pall’o vanast Kampmannist tuud Mõtshaldjast sai loetus. Ja noid muinasjuttõ... A nüüd olõ-iq inämp lugõjat, ei ka kellele lukõq… Mitme mäe ja metsa ja mere taga on udude maa ühe pimeda, õunalõhnalise majaga, kus ahjusoojades tubades magavad mu esivanemad. Siin ei ole mu maa midagi muud kui uni, mälestus ja mõte. Kui öine astmahoog, pisar ja värin. Kas miski, mis seal aset leiab, ei saa enam kunagi tõeliseks? Ainult see, mis mu enda seest pinnale tõuseb - üks uni, mälestus ja mõte. Atlandi tuul lööb siis mu laugeks, võtab kaasa pisara ja ütleb mulle: Hvisss du vil v¿re min vennn, må du v¿re som granitttt… Kui sa tahad olla mu sõber, siis ole kui graniit. Mereveest pestud ranniku graniidist sirge ja selge selg. Vesi alla ja lats’ üles! Käeq kerges ja silmäq selges! Mar’a makku ja ubina hõngu! Noh, kas lasõt mul kah sälgä sjoo hää ja pehme kõovihakõsõga. Sann um kihä puhastusõs ja kerik om hinge puhastusõs. Nii saamiq miq puhtas, terves ja tugõvas. Jõvvat vaivalgõi vasta panda. Aga ma ei tea ju, mis on graniit. Soode soojus ja metsajärvede tasadus kasvatasid mind. Kõige kõvem asi, mida tundsin, oli talviste täiskuuööde rauast õhk. Ja mis on selgus, kui juulikeskpäev nõrutab silmisse ja kõrvusse selget mett! Mett olõsi vaja võtta. Ma eeläq kaesi, et magasiin’ om peris täüs. Mis sa arvat, ku täämbä võtamigiq tuu as’a ette? Päiv om kah väega illos. Saq, Nele võit kärri kanda ja Markus nakkas ajama. Ega näq ei putuq, ku sa naidõ kässiga ei vehiq... Vaest siss hummõn saa tuu marjaminek’, ku väega kuum olõ-i. Minu Eesti on üks väike maanurk, mis on minu kodu maa. Sellel maal on metsad, järved, rohelised kuplid, kruusateed nende vahel. Keset maad on maja aiaga. Seal elab mu emaema koos oma hingekujulise abikaasa, tema ja oma unuemadega. See on mu kasvumaa, mu unede kodupaik, mu keele allikas. Mu sünnimurrak on mu mõtete ja tunnete emakeel. Kõik need muud, uued keeled on kui teesklev kirju kuub. Saq kynylõt imeligult. Nigu midägi vyyrast olõsi. Ja sõnnu olõt nakanu unõhtama. Muq meelest olõ-s tuu innembä nii. A üteh synaga kaos ka tundmine ja kui siss edesi elät... Saq iks unõhtaguiq uma kiilt, sjoo um su imäkiil’. Mõnikord ei mõista ma isegi, miks üks maanurk maailma veere peal on mu ainus ja tõeline Eesti. Miks mu meeled ja mõtted ülejäänut tegelikuks tunnistamast tõrguvad. Miks ma muud omaks tunnistada ei oska. Võibolla ei ole midagi muud mulle lihtsalt tarvis. Emamahl ei kuiva mu seest niikaua, kui ma mäletan oma esivanemate elukogemust, sest siis oskan ma õigesti elada. Ma ei kuiva senikaua, kui ma mäletan oma lapsepõlve unenägusid, sest siis julgen ma unistada. Ja kuni mul veel tuleb meelde mõelda mõtet oma Eestist, ei saa ma kunagi iseendale võõraks. Mis sellest, et see mõte on kui lõppematu astmahoog, kui pisar, kui värin. Latsõkõnõ, ma iks mõtlõ su pääle ja pallõ, et jummal sinno hoiasi. Et jummal sinno hoiasi, ku sa olõt sääl kaugõl maal. Ja tulõq saq iks tagasi…

---------------------------------------------------------
SOMETHING TO SING ABOUT
Frank Stock (Oneonta, USA)

In the late ‘50s, I heard the term “the Baltic States” for the first time. What were they exactly and were they “States” like New York, new Jersey and Ohio? My mother explained the term Baltic and we found them on the map. The only one of the three with which I had any connection was Estonia – my grandfather had sailed there as a young man in the Norwegian navy, but he didn’t remember much about it. And, oh yes, old Mrs Sepp, the woman who ran the grocery store, was Estonian according to my father. Even though they moved back to Germany, my father said “they all spoke Estonian, even the kids.” And the word “estonia” was buried under life’s more important questions: Did I get a part in the school play? Would Dorothy go out with me? I was already in college when I met Piiret, another French major. She spoke English with a slight accent, fluent German, very good Russian, and perfect Estonian. When we went to paris in our junior year, we were inseparable: Frank and Piiret, Piiret and Frank, salt and pepper, day and night. And then she discovered this group of Estonian ex-patriots living in Paris, some fifty-two of them in the early seventies. And, more than once, she’d take me to their weekly gatherings. Oh, they didn’t have much money, most of them. But they’s come together on Sunday afternoon, the young, the old, the successful, the struggling, all packed into someone’s tiny apartment, the table heaped with herring and beet salad. And, yes, they ate a lot of potatoes, drank beer, sometimes prepared French food, but mostly they were there just to speak Estonian. “Minu nimi on Frank”, I’d say: “My name is Frank” and then I’d listen to Estonian, try to figure it out. Oh, estonian sounded like a tree full of birds, songbirds gathered in late autumn when all the leaves are wet and the birds must discuss the path home, remember their wings, remember where they were born. Oh, it was not just bread those Estonians passed from one hand to the other, from one generation to the next – No, it was the Estonian language too. And often, as if on some great cue that only they could perceive, they would break into song, sing in lilting swells of homesick Estonian, sing ancient notes their exiled hearts had been holding for a very long time. Years later, I was listening to music by Arvo Pärt. I hated it the first five times I listened to it. It was so minimalistic, sounded like lovers trying to hold a conversation under water: if they didn’t speak, they’d die, and, if they said too much, they’s also die. And then Pärt began to move me, electrify me, bring my soul to the surface. I couldn’t get enough of his music and all I could wonder was: What had Arvo Pärt listened to, what had he heard that enabled him to bring us into such deep water? And I thought back to those Estonians in Paris, the young, the old, traveling across a foreign city on their one day off just to pass their language around the table. And I thought of those great song festivals the estonians held every five years. And I thought of the songs sung at those festivals: songs that came from the Estonian people themselves, from memories, from marrow, from hearts and inhalations, from the same place where Kalevipoeg will find the courage to leave the Gates of hell and return to earth, even if it means he must unleash some demons. And I thought to myself: anyone who speaks the Estonian language has listened to the wind a very long time and listened to the sea even longer. And I decided that instead of growing older, I’d study Estonian again, journey back to this language of my past. At times, I find Estonian to be extremely soft and mysterious. “Öö”, for example, the word for “night”, strikes my ears as almost onomatopoetic. Even the shape of the word, strikes my fancy as two children yawning as the stars glitter above their heads. A wonderful tension could be built up between words with quiet endings, such as: “päev/day”, “leib/bread” and words with crisper endings, such as: “uks/door” and “nurk/corner”. When I get to the point when I can read Estonian poetry, it will be interesting to see if Estonian poets make use of this phonetic richness within their own language. And as I study Estonian, I see the people who come to Estonia, for trade or for war, for better or for worse. Words like “pliiats/pencil”, seem connected, probably through German, to the Danish word for pencil, “blyant”. The Estonian word “värv/color”, seems related to the German word “Farbe”, and “film” sounds English, and “autor/author” almost does, both words probably having entered Estonian via the Russian “film” and “avtor.” And the Estonian way of seeing the world is different. When I say: “I read the newspaper” do I mean: I read the entire newspaper OR did I only read part of the newspaper? In Estonian, I make the distinction. And when I say: “ta”, do I mean “he” OR do I mean “she”? Estonian does not make that distinction. And when I make a sentence more than doubly negative, as in: “Ma ei tea mitte midagi”, literally: “I don’t know not anything”, I’ve really made my point! Yes, Estonian is difficult. Every new language is. Most estonian words do not look like Indo-European words. Yes, there is a lot of grammar, but you know, when you start to use the language more and more, you just get a feel for it and somehow know what the differenc forms of a word will look like. What keeps me learning Estonian is the desire to speak to the Estonian people themselves. I am totally encouraged by the fact that so many Estonians, people I hardly know, have offered to send me language-learning materials, correspond with me, correct my Estonian, answer my questions about the language and the people and do all they can to teach me the beautiful Estonian language. And when I speak or write Estonian to them, they are SO happy, SO encouraging and SO surprised. It is worth every hour I spend studying. Wherever you are now, Piiret, I want to report to you that the bread is still being passed at table. And lastly, I want to tell you what I should have said in Paris so many years ago: “Ma armastan sind.”

< TAGASI
Kalender
< Jaanuar 2002 >
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031