Pilte ja intervjuusid avamiselt

18.04.2002

Eesti videokunsti suurnäituse avamine Budapesti Ludwigi Kaasaegse Kunsti Muuseumis 18.04.2002


Kultuuriminister Signe Kivi ja Gabor Bereczki, eesti kultuuri kauaaegne vahendaja Ungaris.

 
Anu Kippasto, Eesti Instituudi Ungari esinduse juhataja, kuulutab näituse avatuks.

Anu Kippasto avakõnest: Miks asetab Eesti Instituut oma tegevuses rõhku just kaasaegsele kunstile, Eesti paistab ju praegustel maakaartidel ikka veel noore poliitilise üksusena? Samas aga on uuest maailmalävele astumisest möödas juba rohkem kui kümme aastat, mis peaks andma elust, nii isiklikest ja poliitilistest vaatevinklitest, sobiva pildi. See on just sobiv iga, kus imelise ajaloo meenutamise kõrval saab tähtsamaks ka olevik, kui tulemused saavad tähtsamaks kui tegutsemisrõõm. Ma loodan, et näitusega tutvumisest, kunstnikega kaasamõtlemisest ja -tundmisest leiate enda jaoks midagi huvitavat ja uut.


Suurepärane võõrustaja, Ludwigi Kaasaegse Kunsti Muuseumi direktor Katalin Néray.


Näituse kuraator Sirje Helme ja Eesti suursaadik Ungaris Toivo Tasa.

Sirje Helme avakõnest: Tahan eelkõige tänada Katalin Nérayd selle vapustava võimaluse eest saada olla esitletud Ludwigi Muuseumis. See on suur võimalus meie kunstnikele ja samuti suur väljakutse, üks väga positiivne märk edasitegutsemiseks tulevikus. Näitus sai toime tänu Eesti Instituudi aktiivsusele. Kui EI direktor Lore Listra u. 2 a. tagasi ütles, et Katalin Néray on leidnud aega Eestisse tulemiseks, et võimaliku näituse üle arutleda, siis polnudki mul vaja palju mõelda, mis sinna peaks minema, sest minu jaoks on eesti videokunst praegu päris kindlasti eesti kunsti üks paremaid osasid. Meie videokunsti ajalugu pole pikk, vaevalt 10 aastat ja tegijaid pole ka eriti palju. Kõik need kunstnikud, keda te siin näete, on kogenud kunstnikud, esinenud nii Sao Paolo kui Veneetsia biennaalidel. Killu Sukmit on neist kõige noorem ja alles oma karjääri alguses...

 
Killu Sukmit ja Marko Laimre.

EI: Kui palju sõltub sellest galeriist, üldse kohast, kus su tööd eksponeeritakse? Kui sa oma teose lood, siis sa ei tea ju, mis konteksti ta satub.
Marko Laimre: Tähendus muutub – kui sa kodus mõtled, et Budapestis panna mingi installatsioon kuhugi välja, siis on see üks asi. Aga teine asi on see, et kui tuled kohapeale ja näed selle muuseumi püsiekspositsooni, mis on täiesti perfektne ja ilmselt üldse parimaid Ida-Euroopas, siis see muudab kogu selle hoone, selle institutsiooni tähendust totaalselt! Ja kui sa paned enda töö sellesse konteksti, siis ta hakkab võistlema, tähendust omama, väärtust koguma, hakkab konkureerima – ta hakkab oma elu elama. Kui ma teen teda ise oma ajus, oma töölaual või töökojas, siis on see rohkem minu ja objekti vaheline asi, aga kui ma panen ta siia välja, siis on see objekti ja keskkonna vaheline asi. Ja see on sootuks erinev.
EI: Mis muutub kontekstis sinu jaoks, kui su töö on välja pandud Varssavis, Budapestis, Londonis või New Yorgis?
Sõltub, KUS New Yorgis või kus Varssavis, siinsamas Budapestiski on ka ju teisigi kohti. Eks sellest sõltub kõik. Ma olen selles mõttes järjekindlalt institutsionaalse semiootika pooldaja. Et tähenduse loovad muud, tegelikult kunstnikuvälised tegurid...
EI: Aga konkreetne vaataja oma ajalooga, oma kontekstiga. Tema pilk ei sõltu ju eksponeerimise kohast?
Mine tea, mine tea. Ütlevad küll, et ooper käib ka puhvetis, aga ma kardan, et see päris nii ikka ei ole. Kui tõsiselt vaatama hakata...

 
Jaan Toomik ja Anu Kippasto.


Signe Kivi, Ando Keskküla, Toivo Tasa, Sirje Helme.

EI: Mis tähendus on sel näitusel eesti kunstile laiemalt?
Sirje Helme: Muuseumid omavahel tunnevad üksteist. Kõik toimub ka kunstielus suures osas isikliku kogemuse baasil. Ludwigi Muuseum on selline koht, mille näitusi kunstiilmas jälgitakse, mida käiakse vaatamas, millega ollakse kursis. Ja kui eesti kunst on Ludwigi Muuseumis esindatud, siis on meil lootust, et meie vastu hakatakse enam huvi tundma. Juba tuligi Budapesti Kunsthalle direktor ja küsis, kas meil on veel midagi huvitavat välja pakkuda, teda huvitavad sellised sügavuti minevad, psühhoanalüüsiga tegelevad kunstnikud... . Seega, kui oled juba kuidagiisi sinna ketti sisse saanud, siis erialainimesed ülejäänud Euroopast või ka väljaspoolt seda, kes kõik teineteist tunnevad või vähemalt teavad, tulevad ja vaatavad muuseume, kataloogid ja kirjutised levivad... Mõistetavalt ei saa me “minna ja vallutada” maailma, peamegi nii step by step ennast sinna sisse sõna otseses mõttes trügima. Mitte sellepärast, et meil oleks halvad kunstnikud, vaid see maailm on lihtsalt kohutavalt täis ja ega uusi liikmeid sinna väga ei oodata. On ju olnud, et kui mõni särav isiksus esile kerkib, nopitakse ta väliskuraatorite poolt ära, sulatatakse nende oma kontseptsiooni. See on küll ka tähtis, kohalikule kunstielule, aga sama tähtis on saada eesti kunstile kui endale mingisugune avaus välja. Et võib juba mitme kunstnikuga, suuremate võimalustega mängida, et ei sõltu ainult lääne kuraatorite soovist, tahtest või huvist.


Elavat huvi tekitanud Marko Laimre "Käsikivi", taamal Mare Tralla videoinstallatsioon.

 
Réka Putnoky Eesti Instituudi Ungari esindusest. Käsikivi käivitab grammofoni, millelt parasjagu kõlab Eesti hümn.

 
Kuidas töötada käsikiviga, näitab ette hr. suursaadik.


Hiline vaade muuseumi aknast kuningalossi vastastiivale.

< TAGASI
Kalender
< Jaanuar 2002 >
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031